Lugu sellest, kuidas saarlaste tsikliklubi mehed-naised esimest korda Jõgevatreffil käisid.

Suvi 2001
Eesti suve suurimast motoüritusest, Jõgevatreffist, on varem ikka üht-teist kuuldud. Aga ainult kuuldud, sest sellest (eeldatavasti eriti karmist ja kahtlasest) üritusest on seni söandanud osa võtta vaid üksikud saarlased. Ja kust sa siis ikka infot (ja minekujulgust) saad, kui ükski tuttav Treffi kohta suurt midagi öelda ei oska.
Sel aastal oli aga teine lugu. Kui talvel saarlaste motoklubi Ösel MC sündimisvaludest üle sai, võeti Jõgevatreffil osalemine kindlalt plaani: kui kõik teised tsiklimeeste suvised kogunemised, mida tegelikult on päris palju, pidid jääma teisejärguliseks, siis Jõgevale otsustati sõita KINDLASTI. Mis siis ikka - mõeldud, tehtud.

Neljapäev, 2. august
Teele-teele,
tsiklimehed
Mõni minut enne üheksat hommikul on Kuressaare keskväljakule kogunenud esimene saarlastest ratturite grupp: Erki, Priit, Taniel, Elmar, Argo ja Ivo. Viimased sõidueelsed ärevad minutid veedetakse aru pidades, kas sõiduriistad ikka nii pika retke vastu peavad; kas varujupid, mis kõige tõenäolisemalt üles öelda võivad, on ikka kaasas ja kas reis õnnestub läbida kuiva nahaga.
Rataste pärast muretsemine pole niisama jutt: enamikul saarlastest on all “teises nooruses” tsiklid. See tähendab, et need on tavalistest vanadest veneaegsetest mootorratastest ümber ehitatud, kas siis oma kätega kõpitsetud või oskajatel teha lastud. Mis omakorda tähendab, et ilusa välimuse all tuksub vana ja salakaval rattasüda, mis sõiduriista peremehe kõige ebasobivamal hetkel ilma igasuguste süümekateta jalameheks teha võib.
Punkt täistund stardib kuuerattaline kolonn teele. Siht on silme ees: vaikselt ja kiirustamata üheteistkümnesele praamile. Sõit kulgeb tõrgeteta. Esialgu.
Väina tammi teises otsas tehakse väike vahepeatus, kus otsustatakse helistada ainsale kaasa sõitvale naisratturile Liisile, kes kusagilt vahepealt oleks pidanud samuti kolonniga liituma. Liis teatab, et kohtume Kuivastus ja rattarodu asutab end taas teele. Ent Priidu ratas ei käivitu. Lõpuks ajavad meeste ühendatud jõud ja uued küünlad tsikli käima ning reis jätkub.
Kuni ühe metsavaheni paar kilomeetrit enne Kuivastut, kus ühtlast rattapõrinat hakkab ilmestama ägedate paukude rida. Priit tõmbab oma ratta tee veerde ja lööb lootusetult käega. Nüüd suri see otse sõidu pealt välja ja käima ei keelita teda enam ei meelituste ega ähvardustega. Tavalisest vändalöömisest rääkimata.
Mis saab meestele veel meelepärasem olla, kui kuuekesi ümber ratta uppida ja võidu arvata, et mis sel rambal küll viga võiks olla? Vahepeal ähvardatakse isegi teine samasugune Dnepr pulkadeks lõhkuda, et saaks võrrelda, mis erinevus on käivituval ja mittekäivituval rattal.
Vähesed kaasreisijatest naised kõhutavad samal ajal maanteekraavis ja püüavad meeste tuju motoasjanduse koha pealt kindlasti väga lollide repliikidega veel paremaks teha. Tegelikult tuleb meestele au anda: ei lähe mitte “kahte tundigi”, kui ratas uuesti hääled sisse võtab. Mis sest, et oleme täpselt kümme minutit praamist maha jäänud.
Vahepeal on meiega ühinenud ka Liis. Ja kui ligi kaks tundi järgmist laeva oodates surnuks saab löödud ning rattad ja rahvas lõpuks merel on, ilmub välja ka seltskonna kaheksas liige Andi, kes on muide Treffile suunduvatest saarlastest ainuke Harley-omanik.
Üheksas kambajõmm Urmas on mingil moel meist nii ette jõudnud, et temaga kohtume Tallinna tee ääres, söögikohas nimega Oaas.

OAAS

Ah et miks Tallinna tee, kui sihtkohaks on Jõgeva?
Eelüritus Rakveres
Tegelikult algab Treff tõesti juba neljapäeval. Aga need vähesed, kes seal varem käinud on, teavad kinnitada, et avaõhtul olevat seal üsna igav. Sestap on meil plaanis teha väike ring ja esimene öö hoopis Rakvere lähistel mööda saata. Niimoodi enne päris üritust “jõukudesse” koguneda olevat tsiklimeestel kombeks.
Tallinn-Narva kiirteel reedab Priidu ratas taaskord nii peremehe kui ülejäänud reisiseltskonna, jäädes pärast uhket paukumist taas surnult seisma. Eriti naljakaks teeb olukorra see, et kolonni pea ei märka taganttulijate puudumist enne poolt kilomeetrit ja mööda ühesuunalist teed tagasi sõita ju ei tohi. Nii peavad rattamehed, kes teatavasti väga meelsasti jala ei käi, nii labaselt kui omil jalgel mahajääjate juurde kulgema. Et reeturist ratta remondiga otsast pihta hakata.
Kui mehed esialgu arvavad, et asi läheb sama lihtsalt kui Muhu metsa vahel, siis kümme nurjunud remondikatset veenavad neid vastupidises. Kui ratas käima läheb, jõuavad kõik kiivrid pähe tõmmata... selleks, et need tsikli välja surres jälle peast võtta.
Vahepeal jõuab meist mööda sõita terve hulk mootorrattureid, kes ka Rakverre teel on. Annavad signaali ja lehvitavad - ega see lagedal ülivinge tuule käes toimetavaid saarlasi eriti lõbusamaks tee.
Ehkki tuju on tegelikult siiski optimistlik. Sest üheksa mehe tarkusele peab üks mootorratas ju ometi lõpuks alla vanduma. See olevatki muide masinate ja naiste vahe - et masina saad igal juhul korda, kui sul on olemas jupid ja mootoritarkus. Aga naist võid tunda kasvõi sada aastat, ega üks mees temast lõpuni ikka aru saa...
“Süüte viga,” juubeldavad mehed, kui ratas ometi lõpuks tuurid üles võtab ja enam seisma ei jäägi. “Liiga ilus, et tõsi olla,” mõtlevad naised kiivreid pähe sikutades.
Reis igatahes jätkub ja õhtuks oleme Rakvere lähistel Ulvil, kus mitmel eelneval motoüritusel saarlastega sõbraks saanud tsiklimees René oma talus retkelisi sauna, šašlõki ja isegi küla pealt kokku klopsitud bändiga võõrustab. Peale meie on seal veel hulk muud rahvast, osa juba Saaremaa Õlletoobrilt saarlastega tuttavaks saanud, osa puhta võõrad.
Seda peab küll ütlema, et tsiklimeestega kaasas käiv “raudmehe” maine on ilmne liialdus. Sai seda nähtud Õlletoobril ja saab näha ka nüüd, et tegelikult on see väga suhtlemisaldis ja lahe rahvas. Rääkimata sellest, et maanteel tervitavad mootorratturid üksteist vaatamata sellele, kas vastu tuleb saarlane, setu, soomlane või sakslane... Peaasi, et ta istub tsikli seljas.
Kõigepealt kõnnitakse läbi kõik saabunud rattad ja arutatakse iga tsikli “personaalküsimust”. Et kuidas ja millest ehitatud, et mis vidin see ja too on ning kuidas ikka selle ja teise värgi ümberehitamine täpselt läks. Ja ega keegi teise kätetööd ega ratast arvustada võta.
Omanik käitub selle protseduuri juures nagu giid: seletab ja seletab ja seletab, täpselt nii kaua, kui huvilisi jätkub. Selliste arutelude pealtkuulamise põhjal võib kokkuvõtteks öelda: mida vingem ratas, seda hellem mees. Vähemalt, kui asi puutub tsiklisse.

Reede, 3. august
Kohanemine
laagriga
Teine päev algab telkide kokkupakkimise ja improviseeritud kohvikeetmisega. Kolonn, mis Rakverest Jõgeva poole teele läheb, on juba tugevam ja tunduvalt mürarikkam ning see paneb kohalikud politseiautod muidu, kujutan ette, et väga vaikses maakohas üsna tihedalt ringi tuuritama.
Kuid enne, kui Rakverre jõuamegi, tabab üht meie meest ebaõnn. Polegi muud vaja, kui järsku kurvi pisut liiga servast võtta. Piisab, et rattad korraks kruusa peale satuvad ja Erki leiab end upakilt kraavist. Teeveerele pikali kukkunud lilla ratas popsub veel mõned korrad ja jääb siis kurvalt vait. Erkigi on esimesed hetked vait, nii et neil, kes kõige lähemal, jõuavad pilgud juba õudusega sealsamas lebava suure kivi ja mehe vahekaugust mõõta. Aga õnneks hakkab kraavist elutegevust paistma: esialgu kostab väheke vandumist, seejärel ajab Erki end püsti. Õnneks ilma suuremate vigastusteta, nii et asja päästavad paar plaastrit põlvele. No ausalt - tervisi teisest ilmast!
Rattal pole ka suuremat viga, vaid selle tugijalg on väheke lahti tulnud ja jalaraud murdunud. Need vead saab lähima bensiinijaama kõrval töökojas minema keevitatud ja pärast lõunasööki liigub Rakveres veelgi täiendust saanud kolonn Jõgeva suunas.
Ehkki Eesti suurimat motokokkutulekut Jõgevatreffiks kutsutakse, toimub tegevus põhiliselt Jõgeva külje all Kuremaal, kus suur vana mõisapark igal aastal treffiliste laagriks muudetakse. Paneb imestama, et kuidas nad seda küll raatsivad - laagri lõppedes on üsna järsul mäeveerel mõisast järveni laiuva pargi hoolitsetud murule nii mõnedki sügavad kaapsud sisse tõmmatud. Aga ju need paranevad siis tulevaks aastaks jälle ilusasti ära.
Saarlased saavad Kuremaal oma ridadesse ka viimase, kümnenda ekipaaži: Mati on seal meid oodanud juba eelmisest õhtust peale. Pärast sissemöllimist, kus iga osaleja ankeedi täitma peab (ja saarlased uhkusega esimest korda oma koduklubiks Ösel MC kirjutada saavad), hakkame otsima, kuhu siis oma “Saareküla” püsti lüüa. Pärast peadpööritavat laskumist ülevalt väravast peaaegu järve äärde välja leiamegi sobiliku platsi ning seni Erki ratta küljes reisinud saarlaste klubi lipp (Ah jaa, esimesed Erki sõnad pärast kukkumist ja vigastuste ülevaatamist olid: “Hea ikka, et lipp terveks jäi!”) saab meie küla märgiks.

Juubelimelu paukude ja tuuriandmisega
Laagrimelu on meietagi juba tohutu. Räägitakse, et kümnendast Treffist on osa võtmas üle tuhande ratturi, paljudel neist on ju ka kaassõitja peal. Nii et osavõtt olevat rekordiline ja kümnenda ürituse, seega juubeli vääriline.
Rattaidki on kõikvõimalikke - oleks oskaja, võiks nende kohta pikalt-laialt rääkida. Aga neile, kes järgmisel aastal selle retke kaasa tahaksid teha, kuid hästi ei söanda, võib julgustuseks öelda, et tsikleid on seal tõepoolest igat masti. Mõni on sellise väljanägemisega, nagu oleks ta just täna esimest korda üle kolmekümne aasta mahajäetud kuurist heinte alt välja tõmmatud. On tavalisi Vene ajast tuntud rattaid originaalis ja muidugi sadu nende ümberehitatud mudeleid. No ja loomulikult on ka selliseid rattaid, mida pikemalt vahtima jääda ei julgegi (ehkki tegelikult tahaks kohe näppida!) - võib-olla hakkab omanik piletiraha küsima, et oma tsiklisse paigutatud miljonit tagasi teenida...
Aga nagu öeldud, rahvas on seal tolerantne ja sellepärast, et sa oma “emmi” või Jawa Harley või BMW kõrvale pargid, ei tõuse vähimatki tüli. Küll aga tahab igamees heameelega näidata, kui vinget mürinat või pauku tema ratas teeb. Nii pole kummagi laagriöö jooksul peaaegu hetke, mil park mootorimürinast vaba oleks: ikka leidub siin- või sealkandis mõni, kes oma tsikli korraks käima lööb, paar vingemat tuuri üles võtab ja selle siis jälle seisma jätab.
Omaette nali on ka täistunni pühitsemine. Siis kargavad kõik korraga rataste juurde, löövad need käima ja annavad viimse võimaluseni tuuri. Polegi tähtis, kas on kesköö või kell 5 hommikul, kord või paar öö jooksul tehakse “täistund” kõigi maga(da püüd)jate rõõmuks läbi.
Laagri pealaval käib ka kogu aeg tegevus: bändid, võistlused, striptiis. Ja kui väsimatu üritusejuht Leino on oma eesti-inglise-vene-soomekeelse pläraga reedeöise ametliku kava kinni kuulutanud, jätkab iga mees oma laagripaigas jõmistamist nii kaua kui kinnitab.

Laupäev, 4. august
Tsiklimehed ja pesemata jalad
Treff kummutab kindlalt veel ühe müüdi, mis tsiklisõitjatega kaasas käib. Nimelt arvatakse, et nemad naljalt oma nahkriideid seljast ja kitsaid kauboisaapaid jalast ei heida. Ja et selle tõttu lehvib nende ümber leebelt öelduna vänge pesematuse lehk. Aga võta näpust - tegelikult on see rahvas, kes pesemisest ja eriti saunast üliväga lugu peab. No esiteks, eks saun ole üks kohtadest, mis muidu nii kidakeelse eestlase tublisti jutukamaks teeb. Teiseks paneb korralik saun ju tunde tuule käes vuhistanud ratturi külmetunud kondid jälle kenasti liikuma ning suudab selle hobi kutsehaiguse, radikuliidi ehk ka mõned aastad edasi lükata.
Igal kogunemisel käivad mehed (ja muidugi ka naised, kellele saunatamise komme kergesti külge hakkab) end mitmeid-setmeid kordi leilitamas ja kui saun ei juhtu töökorras olema, on nad ääretult pettunud. Nii olid Kuremaa laagri saunad pidevas sooja vee puuduses: leili oli uhkesti, aga isegi leiget vett võis seal tabada üliharva.
Nii algabki laupäev ärksamatele kiire saunaskäiguga, laisemad peavad leppima järvekümblusega. Kuid ega seegi paha ole.
Hommikusöögile (kahtlase väljanägemisega makaronid, mis, nagu hiljem selgub, peaaegu terve laagri WC järjekordadesse kannatama viivad) järgneb kerge puhkus ja seejärel hakkavad ärksamad mehed oma rattaid juba laagri peatänavale kolonniks ritta sättima.

Kaif paraadist
Pool tundi pärast keskpäeva läheb vähemalt tuhanderattaline rodu Kuremaalt läbi Jõgeva Põltsamaa poole teele ja, uskuge mind, sellises kambas kaasa sõita on juba midagi! Rattaid on silmapiirini nii ees- kui tagapool, Lõuna-Eesti künklikud ja kurvilised teed muudavad vaatepildi eriti maaliliseks.
Tundub, et ka sealtkandi rahvas oskab seda hinnata: kogu 40-kilomeetrisel teekonnal Kuremaalt Põltsamaale ei leidu naljalt kohta, kus pealtvaatajaid poleks.
Seisab näiteks vana mammi kartulivagude vahel, hoiab ühe käega rätikunurkadest kinni, teisega aga vaheldumisi lehvitab ja pühib pisaraid. Või hoiavad kaks keskealist naisterahvast suure Eesti lipu nurkadest kinni, hüppavad pööraselt üles-alla ja hüüavad “hurraa!!!” Teises kohas on jällegi üks mees tee äärde vana ja roostetanud, ilma ratasteta mootorrattaraami vedanud, istub, roostes sõdurikiiver peas, selle seljas ja möirgab üle kolonnimüra. Sellest rääkimata, et kõik muudkui lehvitavad ja naeratavad...
Siinkohal saavad tagaistujad näidata, kui kasulikud nemad on, sest ega juhil ole sõidu kõrvalt aega vahtida, mida rahvas teede ääres teeb. Kolonnisõidul on omad reeglid ja kes neist ei hooli, võib kergesti eessõitjale tagant otsa põrutada või taganttulijale jalgu jääda.
Nii möödub Treffi atraktiivseim osa linnulennul ja oleme jõudnud Põltsamaa lossivaremete hoovile. Litsu, mis sa litsud - kõik rattad müüride vahele ära ei mahu. Nii on pisikesest Põltsamaast mõne minutiga saanud ehtne motolinn, kus kõik lossiümbruse tänavasopid tuugalt eri karva ja marki tsikleid täis topitud on.

Summer vihmas
Enne veel, kui Jõgevatreffi peaüritus, Põltsamaa Motosummer 2001, täielikult avatuks kuulutatud saab, hakkab vihma tibutama. Mis peagi kohutavaks ja lootusetuks vihmasajuks kosub.
Laval esinevatest ansamblitest on südamest kahju, sest kes peale käputäie Põltsamaa veinidega liigselt maiustanud näpuviskajate ikka muusikast hoolib, kui tähtsaim näib olevat leida ühteainukest kuiva kohta, kuhu end sisse litsuda. Nii saavad lisaks varjuks mõeldud telgialustele hõivatud ka kõik trepialused, aknaorvad, müügipunktide katusealused jne.
Lõpuks jääb vähemalt paar tundi kestnud ja paljud ratturid platsilt minema kihutanud laussadu väheke nõrgemaks, nii et kolmanda bändina lavale astuv Ultima Thule ja Tõnis Mägi saavad tunduvalt soojema vastuvõtu osaliseks kui eelmised kaks ansamblit.
Viimased suudavad rahva isegi tantsima kütta ja kuni nad lõpetavad, on paar ärksamat meesterahvast avastanud uue meelelahutuse - pritsimismängu. Et tantsijate seljad platsi ainukesest poriloigust kerkivate mudajugade all juba kenakesti kirjuks on saanud, leiutab peo juht Leino pritsijatele karistuseks võistluse: see, kes soovib, võib loigu äärde käpuli heita, Leino määrab pritsija ja kui see on oma trampimise loigus lõpetanud, loeb ta pritsitavate nägudelt poriplekid kokku. Kellel on neid kõige rohkem, kuulutatakse võitjaks. Ja kujutage ette, selle asemel, et selline nõme mäng mehi veest eemale peletaks, saab loiguserv käputajaid tihedasti täis. Oh seda pidu siis, kui pritsija keset lompi möllab ja teised kõik tilkuvatena seal ääres norutavad. Publik lihtsalt möirgab naerda ja ega osalejadki kurvad ole. Ju maitseb pruunikas porivesi siis hästi!
Motosummeri järgmised esinejad, Apelsin ja Meie Mees, jäävad nägemata, sest lausvihm on taandunud uduvihmaks ja õige aeg on jälle Kuremaale laagrisse sõita. Meil veab, sest uduvihmast hullemaks sadu enam ei lähegi. Teised saarlased, kes kärsitusest varem teele asusid, on aga terve tee lausvihmas sõitnud, nii et nende nahkrüüd on tõeliselt läbi ligunenud. Nii saavad saunadest sel õhtul tõsised riietekuivatamise kohad, nii naiste- kui meestesauna lavad on igatahes auravatest nahkriietest paksud.

Bai-bai, Jõgevatreff 2001
Laval käib viimase õhtu programm - autasustatakse võitjaid, loetakse maha Treffi lõpusõnad ja edasi saab rahvas poole ööni sobilikult karmi bändi muusika taktis nõrkemiseni tantsu vihtuda.
Viimaseks maiuspalaks pakutakse veel “kummi põletamist”, mis lahti seletatuna käib nii: keegi, kes arvab, et tema tsikli tagakumm väljavahetamist vajab, paneb lava ees oma ratta täistuuridel käima. Nii et kumm raudpõrandat lihvides alguses tulikuumaks kõrbeb ja siis teoreetiliselt plahvatama peaks. Kui see õnnestub, teeb sealsamas kõrval kauplev rehvifirma mehele tutika kummi välja. Selle õhtu esimene üritaja teenib oma auhinna auga välja, kuid teine mees, Ameerikast kohale sõitnud Harley-vend, on vist oma rattale liiga uue rehvi alla unustanud. Igatahes kipub tema pilli mootor kõigile ponnistustele vaatamata kokku kärssama ja mees läheb häbiga ringist minema.
Järgmisel hommikul paistab ta igatahes rehvi vahetavat - aga vaevalt, et see talle välja tehti. Vaat´ kuhu viib see meeste eputamise komme...
Märkamatult ongi kätte jõudnud

Pühapäev, 5. august
Enamik saarlastest asub hommikul kell 10 koduteele. Kellel tuleb meelde, et kodus jäi tuhat tööd pooleli, kes igatseb laste järele, kes tahab niisama saarele tagasi. Et meie ekipaaž selle kambaga ei ühine, jääb meil nägemata, kuidas kõik Saaremaa mehed kordamööda politseile ampulli puhuma pannakse (kõigil tulemus null!) ja mismoodi ning kui väsinult alles õhtuks koju jõutakse.
Sellegipoolest arvan, et teisi piinas paar järgmist päeva sama tõbi, mis meidki: nii kui kuulsid kusagil mõnd tsiklit mürisemas, jäi süda hetkeks seisma. Selle järel hakkasid silmad möödasõitvalt rattalt Jõgevatreffi märki otsima ning kui see leitud, oli tunne, nagu oleks sugulasega kohtutud.
Ja kõrvad igatsesid kuulda mehist mürinat või ... kasvõi mõnd vinget pauku.

TIIU TALVIST